drop dead nerd

mulle täiega meeldib nohkar olla. kuigi artiklite, ajakirjade ja raamatute virnad kerkivad kiiremini kui ma neid läbi töötada jõuan. pealegi meeldivad mulle igast teised asjad ka, tina panemine ja filmide vaatamine ja veel igast asjad. tasakaalu leidmine on mõnikord veits keeruline, nt terve nädalavahetus läks raisku, kuna möödund reedel panime hommikuni pidu.


mulle täiega ei meeldi need, kes ise asjast midagi teadmata lolli juttu ajavad. nagu need vaktsineerimisvastased, kellele on praegu seoses kolletuva meedia köetava seagripi-paanikaga kujunenud märkimisväärselt lai väli oma ignorantsuse ja rumaluse demonstreerimiseks. paari paraonia-saidi läbi lugemine ei tee kedagi eksperdiks, kuigi paljudel näib selline luul olevat. minu poolest, kui inimene tahab loll olla, siis olgu, aga paluks vaikselt ja omaette, ei pea ju seda ometi kõikidele kuulutama.


siis käib mul peas veel hulk erinevaid vaidlusi uuematel ja vanematel teemadel. täiesti rumalad asjad, aga pseudoteaduse pidev vaateväljas püsimine lihtsalt ei lase mul neid lolle asju ära unustada. ajab kohe vihale ja naerma korraga.


ah jaa, siis mul on veel üks asi, millest ma üldse aru ei saa. eriarstide vastuvõttudel, ükskõik mis eriala, see on suht igal pool nii, kui patsiendil on juba mitu korda olnud üks ja sama asi, whatnot, kõhukinnisus või köha või liigesvalu. stsenaarium a: perearst on leidnud, et üks ravim töötab efektiivselt, ei hakkagi rohkem eksperimenteerima, kasutab seda iga kord. patsient (irooniliselt): 'iga kord, kui sinna läksin, juba teada, mis rohtu sealt saab, jälle sama lugu'. stsenaarium b: perearst on vaheldumisi kasutanud erinevaid ravimeid, olgu siis kõrvaltoimete tekkimise või kõrge hinna või ebapiisava raviefekti pärast. patsient: 'iga kord, kui sinna läksin, jälle sain uue rohu, nagu mingi katsejänes'. nagu wtf? ühe ja sama kasutamine ei sobi, erinevate kasutamine ei sobi. mida kuradit need patsiendid tahavad??? hämming.

IDentiteet (tartu uus teater @ kino ekraan)

vedasin põnni vastu tema tahtmist kinno teatrisse. algul ta päris kõvasti puikles vastu, a ma ütlesin, et piletid on juba ostetud (ja siis kiiresti trükkisin välja), mispeale ta luges mulle moraali, et ei tohi sedasi tema aega ette planeerida, a tegelt ma ju küsisin ta plaanide kohta enne piletite ostmist. lõpuks talle loomulikult meeldis.

oli lavastaja mart aas, kes tahtis filmi teha, aga ei antud raha. filmi tegi ikka, näitlejatega ja kinos.

nero urke oli noor 25-30-35 vanune kutt, kes teeb tööd siin-seal-igal pool ja lõpuks kaob oma rahmeldamiste sisse ära ja ei tea enam, kes ta on. kui ta üldse kunagi teadnud on, enne tööle asumist tegelt vist eriti ei teata veel selliseid asju. tõmbleb siis ringi, kõrtsis ja tööl ja firmapidudel ja pangas, kohtub erinevate inimestega ja üritab aru saada, kes ta on. eluline, eksole. nero urke oli päris hot. näitles ka toredasti, paari kohta (nt pangatelleri juures) olid lihtsalt puhas nauding.

siis oli seal veel paar sellist täiesti igapäevast tüüpi, kes mu arust olid päriselust praktiliselt maha kirjutatud. hannes, kalamaja sokrates (sulev teppart) ja mingi teine tüüp, paradigmaatik (raimo pass). kurat, vihale ajavad sellised tüübid, isehakanud filosoofid ja mõttetud targutlejad. kõik kuradi kohad on selliseid täis ka. küll aga räägiks asjadest, millest ise midagi ei tea, küll aga ütleks teistele, kuidas elama ja mõtlema peab, küll aga peaks ennast paremaks maalijaks kui maalija või paremaks kirjanikuks kui kirjanik. mõtlevad, et räägivad jube tarka juttu, aga 'välja tuleb ainult peer'. nii hea oli selliste tüüpide üle varjamatult naerda :D (muidugi, ega ma ise ka patust puhas ei ole, targutada ikka väga meeldib, a mul käib see ka ametiga kaasas)

raadiomees-saatejuht-uudisemees-diskor-vaimudegarääkija tõnis leemets tegi samuti mitu säravat pulli, ikka nii hullult pärisraadiomehe hääl oli ja sama jabur jutt. leemets oli ühtlasi filmi helilooja ja muusika reaalajas esitaja. kõrvalt vaadates jäi mulje, nagu oleks dnb tegemine mingi jube lihtne värk :D lahe muss oli küll. eriti see, kui regulaarselt lasi seda arvuti veateate heli (no selline 'tõnks'). kogu see etendus oli üks hüüumärgiga veateade (hakkasin praegu mõtlema, mis valikud seal oleks, ok, cancel?).

kristel leesmend, dämit, pean esimesena kohe ütlema, oli nii kõhn, et ma pidin silmanägemisest ilma jääma, kui teda fokuseerida üritasin. aga leesmendiga seostub ka minu jaoks etenduse kõige naljakam stseen, kalamaja-hannese telefonikõne eesti saatkonda eestis. eesti saatkond eestis :D ja vastu võtab samamoodi aeglaselt rääkiv (nagu raadios!) rahuliku madala häälega naisterahvas ja siis ajab nii jaburat tähenärijalikku või maiteagi sellist juttu. siiamaani kui sellele mõtlen, hakkan naerma.

kuradi hea etendus oli, naljakas ja masendav üheaegselt. kui veiko märka areenis kirjutas, et oli nagu 'asjade seis', siis no midagi sarnast oli, aga maitea, nii kõva laksu ikka ei saand. IDentiteet oli rohkem naljakas ja vähem lühis vbla. ikkagi mõningast positiivset programmi pakkuv? rohkem võimaldas suhestuda tolle nero urke tegelasega? dunno *-)

ainult et wtf, tartu uus teater ja nii tallinna-keskne etendus???

lõputiitrid olid ka. filmina. jee!

28. ja 29. nov mängitakse veel, täiega minge vaatama, saab nalja, a mitte sellist jalaga-tagumikku.

prioriteedid

'ei no, prioriteedid peavad paigas olema,' tavatses öelda klassivend risky business. nagunii spikerdas selle ütluse kelleltki, spikumine ei olnud tema jaoks vist kunagi probleemiks. siiski taban aeg-ajalt sedasama lauset oma mõtetest.

näide 1: käisin rahva raamatus (sest mul oli rahva raamatus -10% kupong) kaht kindlat raamatut ostmas. olgugi et ma teadsin täpselt, mida vajan ja ka seda, millised need raamatud välja näevad, pidin ikkagi tervise-raamatute riiuli ees seisma neli minutit nagu mingi tohman. ja seda mitte sellepärast, et tartu rahva raamatu meditsiiniriiul liiga suur oleks. ei, seda mitte. seisin seal nii kaua sellepärast, et kogu tähelepanu tõmbasid endale raamatud nagu 'ph ime', 'ph ime 2', 'ph ime inglise keeles', 'kõik on ravitav', 'söö astelpaju ja muutud nooreks ja ilusaks', 'vähist vabaks meie laheda dieediga' ja no igasugused sellised wacko-raamatud. juba aastaid on mul küsimus, et mida põrgut niisugused raamatud teevad meditsiiniriiulitel. aga kui ma enam vajalikke raamatuid sellise pahna seest üles ei leia, see küll on mu arust juba liiast. lõpuks leidsin oma vajalikud raamatud kuskilt alt teiselt riiulilt ja põgenesein. no ma ei tea, prioriteetsed raamatud võiks ikka olla 'kõrva-, nina-, kurguhaigused. valvearsti teatmik' ja 'antimikroobsete ravimite manustamine lastele'. on ju nii? jah? jah?

näide 2: olen praegu allergiakeskuses tsüklis. see tähendab, lapsed allergia ja/või astmaga. jumala palju on selliseid peresid, kus lapsel on astma, mis pole pooltki nii hästi kontrollitud, kui võiks, ja siis tuleb välja, et kodus suitsetatakse. mõnikord lausa toas. ega toast väljas suitsetamine ka suurt midagi ei päästa, riiete ja juuste ja hingeõhuga tassitakse suitsu- ja tolmuosakesed ikka tuppa laste juurde tagasi. ja ei saa suitsetamist ära jäetud, hoolimata sellest, et laps on selgelt vaevas, pidevalt haige ja köhad üle ei lähe ega lähe. keerame aga ravimitel doose juurde. suitsetamine on tähtsam kui lapse/õe/lapselapse/(sisesta suguluse aste) tervis.

ümmargused jalad

käisime põnniga lõunakeskuses. läks neli tundi. sellest kaks hängisime ahhaa keskuse 'ninatarga' väljapanekul, kus muuseas õpetati, et kui nina lõhnadest 'ära väsib', siis võib nuusutada oma õlavarre sisekülge või õlga, sest iseenda lõhnaga oleme kõige rohkem ära harjunud ja see tundub kõige neutraalsem või 'lõhnatum'. üldse oli väga-väga huvitav seal.
ülejäänd tunnid tolknesime erinevates poodides. rimi on hiigelsuur. ostsime veiseliha, mida õhtul ahjus tegime, aga ei tulnd eriti hea, jäi selline vintske.
taibu nagu ma olen, panin lõunakasse minnes jalga oma kõrge-kõrge kontsaga saapad, pärast jalad olid nii väsinud, et pidime taksoga koju minema :D

järgmisel päeval käisime ühe kolleegiga lõunakeskuses. läks kolm tundi. käisime jälle ahhaa näitusel, kus ma põhiliselt mängisin kiirustesteri ja mälutesteri mänge. mälutesteris sain 119 punkti jee! siis veel käisime ahhaa 4D kinos 'polaarseiklust' vaatamas. see oli nagu ameerika mägedel, ma karjusin kogu aeg ja silmad olid pool aega kinni :D
sõime ka veel ja käisime igast poodides. ma ei teadnudki, et beebikola nii kallis on. hea ikka, et mul beebit pole, nii palju raha jääb alles (not!) :D


eile õhtul panime sillu ja kati juures tirakat. mitte eriti tegelt, kolme peale üks pudel veini. õhtu poole laekus sinna ka paras kogumik ilusaid poisslapsi, päris tore (y) mängisime mitu ringi seda vabade assotsiatsioonide sõnamängu, kus järgmine sõna peab eelmisega seostuma. igaühel ju tekivad erinevad seosed, siis mõned olid päris ootamatud ja nalja sai palju. kõige sagedasemad assotsiatsioonid olid muidugi seks, porno ja geid, mille juurde pöörduti ikka ja jälle tagasi. sõnamäng - ja nii naljakas :D

eriti intensiivne nädalavahetus

reedel sõitsin koju. mitte bussiga, nagu alati, vaid mademoiselle'i ja tema kaksikutest vendadega (ühemuna, noored, sportlased, kuumad). lõbus sõit oli, hoolimata nirudest teeoludest jõudsime päris ruttu kohale, tee peal sai kõvasti nalja (kuumad kaksikud vennad on päris jutukad ja naljamaiad) ja napilt enne lõppu sõitsime ühte aeda sisse. või noh, kolm aialippi oli puru. samas, halli maja väiksed poisid ütlesid, et see oli neljas auto sama päeva jooksul, ei saa kindel olla, et need kolm aialippi just meie autoga läksid.

ah jaa, enne tartust ära sõitmist käisime veel lõunakeskuse uut osa tsekkimas. päris suur. ja seal on talupood! talupood on ju see, kus on ilgelt palju ilgelt head liha!!! täiega ostsin sealt isale kingituseks liha konjaki (läti). see oli niiiiiiii hea!

reede õhtu oligi ainus selline rahulikum aeg, kus sai isaga juttu rääkida. ema oli teatris. öösel laekusid koju antsu ja vaikne vend.


laupäeva hommikul tuli äkitselt info, et vaiksele vennale on toodud küttepuud - läksime ülepeakaela linna kõik. keset tallinna linna ladusime puid kuuri. päris lõbus oli, aga kui oleks pidand seda kauem tegema, oleks juba närvidele hakand käima.

siis läksime otsejoones tallinna vanaisa juurde, vanaema ainult oli kuskil sünnipäeval. meil oli kaasas kook ja vanaisa tegi kohvi ja pakkus leiba soolalõhega. väga priima!

kodus tegime käbe süüa, tsiken ja riis ja salat, ma ikka oskan jumala häid salateid teha.

peaaegu et ei jõudnudki ära süüa, kui juba jooksin õue, marise vend viis autoga nende vanemate juurde. marise vanematel on ju nintendo wii. ja marise vanemaid polnd kodus! täisküte pidu, mängisime tennist ja bowlingut ja poksisime nii, et nahk märg ja kell kaks öösel tegime step-aeroobikat. jumala lõbus oli. hommikul veel poksisime veits, ma võitsin kaks korda. (ärge küsige, mitu korda maris võitis.) võitmisest paremat ikka pole! ma küll ei pea ennast halvaks kaotajaks, aga võita mulle meeldib ikka täiega. meeskonnaga võitmisest parem on ainult üksi võita.

siis viis marise vend meid jälle koju tagasi, kus napilt jõudsin isale kingituse ära kinkida (liha konjaki, läti) ja juba läksime teisele vanaisale külla. haha, eelmisel päeval vanaisa oli öelnud, et ei taha, et me talle külla läheks, aga küll ma juba tean paremini, järgmisel päeval ütleski kohe, et no tulge siis pealegi. pärast oli ise jumala õnnelik, kui me käisime. ma ikka tean oma vanaisa :D

ja oligi õhtu ja täiesti ootamatult helistas mademoiselle, kes pakkus võimalust autoga tagasi tartusse saada. no ega ma loll pole, muidugi autoga, kui võimalust pakutakse. tee peal rääkisime igast rõvedaid jutte ja teaduse jutte ja loomade jutte ja siilide seksist (tseki videot).


nüüd on mul kõik kohad valusad (puude tassimine + nintendo wii) ja hull väss on ka (läksime marisega kell neli magama). mingi nädal aega vist pean sellest nädalavahetusest puhkama :D

hingedepäeva kontsert - efkk jaani kirikus

eesti filharmoonia kammerkoor ja tallinna filharmoonikud andres mustoneni käe all. efkk oma tuntud headuses. tallinna filharmoonikuid pole ma vist varem näind, päris hea. solistid heli veskus, monika-evelin liiv, oliver kuusik ja taimo toomast - mulle eriti ei meeldinud, mulle lihtsalt ei meeldi, kui nii hullu vibratoga lauldakse, oliver kuusik meeldiski sellepärast kõige rohkem.

põhirõhk oli kuulsa haydni venna johann michael haydni reekviemil, mis minu arust küll reekviemi kohta oli päris rõõmsameelne tükk. enne seda laulsid kammerkoori mehed mingi ora pro nobise, mida isegi polnud kavas kirjas, aga mis mu arust oli kõige ilusam asi kavas.

mõtlesin selle aasta surnutele, keda tegelt tuli päris palju kokku (neli). mõtetel ei lasknud liiga masendavaks muutuda lihtne asjaolu, et tallinna filharmoonikutes mängis mu õrna ea silmarõõm marius järvi, kellega seoses päris lustlikke mõtteid tuli ka pähe.

lühifilmielamus

wow, vaatasin praegu täiesti võimsat filmi!
'ryan' on praegu ooofilmi blogis üleval, film ise on 14 minutit, vaadake täiega! kui kaua see seal üleval on, ma ei teagi, nädal või kuu aega arvatavasti.
visuaalselt midagi sellist pole ma näinud, idee poolest ka mitte ja inimeste nii kiiresti nii põhjalikult avamist tegelt ka ei näe. panin 10 ja lisasin my movies listi.
ja ma ei pane kunagi filmidele 10!

ah jaa, lühifilmidest rääkides, spielzeugland (toyland) oli ka viimase nädala jooksul üks suur elamus. kes tõmbaja tüüp on, siis seda ka väga soojalt soovitan. hoopis erinev kui 'ryan' aga ka super.

loss

üleeile käisime empsiga vanemuises lossi vaatamas ja ma siiani pole otsustanud, mida selle kohta kirjutama peaks. nimelt, häbiväärne muidugi, aga ma pole üldse kafkat lugenud, mitte ridagi. mul on peas küll üsna selge ettekujutus sellest, mida tähendab omadussõna 'kafkalik', samas pole mitte midagi, mis kinnitaks, et pilt minu peas mingilgi määral korreleerub pildiga, mis raamatus esile tuleb. kõik kirjeldused, lavastused, maalid ja filmid on nagunii kellegi kolmanda tõlgendus sellest, mis on 'kafkalik'.

etendus iseenesest ei olnud üldse see, mis minu peas on 'kafkalik'. oli hoopis valgem ja naljakam ja sirgjoonelisem. kohati siiski üht-teist oli ka, nt ragne pekarevi või maarja miti imelik kõnnak, laval see nii palju mõjuma ei pääsenud, aga kui nt mingi imeliku nurga alt imelikus valguses filmida, siis oleks küll. ja tegelt mõned kohad olid lausa 'lynchilikud', nii palju kui seda teatrilaval olla saab - õnneks ilma lynchi õudse-oleku momendita.

osaliselt sain ma sellest etendusest aru küll, eriti just selles põhilises osas, mis puudutas 'püha kontorit', uskumatult jäika ja keerulist bürokraatiamasinat. teretulemast igapäevaellu! just samal reedel tuli perearstide listi üks täiesti absurdne kokkuvõte sellest, kuidas viimase aasta jooksul on nusperdatud perearstide (harvem eriarstide) täidetava terviseseisundi kirjeldusega, see tehakse juhul, kui keegi taotleb puuet või töövõime kaotuse %. tsiteerin:

Alates möödunud aasta 1. oktoobrist vähenes küll mehhaaniline kirjatöö, mis asendus vastavate tabelite täitmisega arvutis ja lisas perearstile ka hiromandi e. selgeltnägija kutse (hilisemalt need nõuded osaliselt kadusid). Suur probleem oli aga antud tervisekirjelduse edastamisega AEKi komisjonile - ligi pool aastat ei olnud nemad suutelised perearsti poolt krüpteeritud ja digitaalselt allkirjastatud tervisekirjeldusi arvutiga vastu võtma. Saatku aga paberil arvutist väljaprinditud ja lisaks igasugused statsionaaride ja ka konsultantide otsused koopiatena tähitud postiga neile.

need paar lauset võtavad kokku tundide viisi koosolekuid, kilomeetrite viisi juhiseid ja mägede viisi krussis närvidega perearste, mis/kes sellessamas listis kajastust saanud on. ja nagu isegi teate, terviseseisundi kirjeldus pole ainus 'püha kontori' väljendus igapäevaelus.

teine osa etendusest küll ei haakunud. see kõik, mis puudutas inimsuhteid, mingit võrgutamist-abiellumist-pereelu-abielurikkumist, see mulle küll kohale ei jõudnud. olen veel liiga noor.

siis veel oli paar täiesti naljakat kohta, eeskätt see, kus kloonid-abilised peavad justkui magama minema, aga on külm ja siis peavad tooma puid ja kütma, aga kuur on lukus ja võti on liiga kõrgel. see oli jumala naljakas, täpselt meenutas seda, kui meie pere lapsed veel kõik olid väiksed. haha. lõpuks tõid kumbki pool sületäit puid, viskasid suure kolinaga keset põrandat ja olid ise hullult õnnelikud :D

näitlejatest kõige säravam oli riho kütsar, ta iga korraga on järjest ägedam mu meelest. maarja mitt, keda suurel laval esimest korda nägin, oli sümpaatne ja kandis välja.

ainult sellest ei saa ma aru, miks öeldakse, et 'loss' on täpselt samasugune nagu 'sada aastat...', mis oli hendrik toompere jr eelmine töö vanemuises. üldse polnd samasugune, täiesti erinev oli. 'sada aastat' meeldis mulle rohkem muidu, seda raamatut ma ka olen lugenud. aga lossist, see osa, millest aru sain, oli küll hea. empsile meeldis täiega.