päevad pärast suurt pidu on läinud ühtlase uimaga. kohe pärast tallinnast koju jõudmist läksime marisele külla mina, põnn, kaido ja tõnis. maris küpsetas muffineid, kuulasime musa, mängisime täringumängu ja rääkisime niisama juttu. lihtsalt, pärast sellist toredat pidu ei olnud suurt tahtmist kohe õhtul kodus istuda, olgugi et väsimus oli kõva.
järgmise päeva uni venis poole kolmeni. õhtul tegime marise ja kaidoga filmiõhtu (meenutuseks, kaido on nelkari õde, väga tore tüdruk, kellega koos omal ajal päris tihti ujumas käisime). film ise oli täielik jama, two lovers, kräpp ma ütlen, kräpp kräpp. üle poole filmist möödus tegelasi mõnitades ja niisama lobisedes.
ja siis veel üks päev käisime marisega kepikõndi tegemas (maris nüüd ütleb selle peale, et see on jube mage, kui kõik mu jutud algavad sõnadega 'me marisega käisime...' või 'me marisega mõtlesime...') ja jõudsime juba varasemast tuttavasse metsmaasikate kohta. pugisime neid, olid palju magusamad kui enne laulupeole sõitu. ja hobuseid nägime ka, ilusad loomad, pilti vaadake marise blogist.
olen laulupeost kirjutamise nii pikalt edasi lükanud, sest kuidas kirjeldada kirjeldamatut? enne minemist olin elevuses ja laulupeo ajal olin elevuses ja pärast olin kohutavalt väsind ja õnnelik.
neljapäev, 2. juuli hommik: pakkimine, triikimine, pakkimine, pannkookide küpsetamine, pakkimine. kell kolm ärasõit. kola ööbimiskohta tallinna heleni koolis ja lauluväljakule. sööma ja valikkooride proovi. see läks küll siuh-siuh kiiresti.
meil oli selline info, et koolis saab õhtust süüa kuni kella 23-ni, aga kange tahtmine oli minna 22:30 laulu- ja tantsupeo avamisele. tegimegi hullult kavalalt, käisime hoopis enne avamist vapianos pizzat söömas ja hilinesime avamisele veits, aga sellest polnudki midagi, sest avamine ise ka hilines veits. laulsime kaasa ja tegime perekonnavalsis ka paar tantsusammu. põhiline oli siiski mingite suurte põrisevate putukate eest põgenemine (ilmselt need maipõrnikad, kes kangesti tahavad juustesse pusa teha). igatahes päris lõbus avamine oli, kuigi mingit laulupeo tuld me küll ei näind, paari väiksemat tõrvikurongkäiku siiski.
täpselt südaööks jõudsime koolimajja, turvapoiss just tahtis kooli väravat lukku panna. süüa saime ikkagi, üks hästi tore tädi oli ikka veel tööl ja lahkesti söötis meil kõhud täis. päris väsind olime juba ja üks läbi vist juba läksimegi magama.
reede, 3. juuli pidi olema selline päev: 12:30 segakooride proovi rivistus 13:15 ühendkoori proovi rivistus 19:45 segakoori proovi rivistus ja läbimäng 20:30 ühendkoori proovi rivistus ja läbimäng
oli hoopis selline päev: kõigepealt läksime marisega viru keskusesse šopingule ja ma ostsin zarast endale ühe järjekordse helekollase kampsuni, nagu mul polekski juba miljon kampsunit. siis marisega kohvi juues arutasime, et segakoori proovi pole mõtet minna, kuna kõik nagunii venib ja ilmselt mingi üks läbi saaks lavale, a kella kaheks meil juba tantsupeo läbimängu piletid, nii et proovis osaleda ju üldse ei jõuaks, seega nagunii mõttetu lauluväljakule minna. mõeldud-tehtud. läksime hoopis kinno ja vaatasime haledat jama filmi pohmakas. täiesti mõttetu naljafilm, mis eriti naljakas polnud ja üldse on mul juba praeguseks ununenud, millest see üldse oli. lihtsalt sattus olema õigel kellaajal.
kell kaks siis, nagu öeldud, tantsupeo läbimäng. oli päris võimas, aga siiski eelmine noorte tantsupidu võidab pikalt. ei tegelt, ilus oli ikka küll, tõmbas silma niiskeks ka vahepeal. aga nagu mis mõttes on kogu tantsupeol üks laev ja see ka läheb põhja??? ja kui oli rannarahva pidu, siis ma juba kujutasin ette, kuidas kõik mehed ennast täis joovad ja pärast naistele kodus peksa annavad. aga ska faktor mulle see-eest meeldis. ja see muidugi, mis oli ilmselt üks peo emotsionaalselt laetumaid kohti:
siis lõpuks oli aeg lauluväljakule minna - ja esimese asjana suppi sööma, haha. supisabas kohtasime geenikut, kes oli just kohale jõudnud (ja seda ainult selleks, et olla õhtuses proovis, öö koolis ja järgmisel päeval rongkäigust bussijaama poole keerata ja tartusse sõita). kontserdi läbimäng oli juba kõvasti graafikust maas ja me tegime aega parajaks õlletelgis. kaks õlut suutsid mul keele juba päris sõlme ajada, a see ei takistanud siiski laulmist, mis lõpuks ka kätte jõudis.
kesklinnast kooli sõites võeti laul bussis üles ja sõit läks päris ruttu. vastu ööd koolimajja jõudes saime jälle graafikust hilisemal ajal õhtusööki. kokku tuli hulk riinide vilistlasi (nt keskaaegne silmarõõm otse väljamaalt), kellest kõik tegelikult koolis ööbima ei pidandki (nimesid nimetamata). pidasime pidu vist kella neljani? selline viisakas vanainimeste pidu oli, ei lärmand eriti ja roppustega ei tegelenud ja magamiskohtadest hoidsime ka mõistlikku kaugusse. vist.
laupäev, 4. juuli hommikul oli valikkooride kontserdi läbimäng, aga sinna ma küll ei jõudnud - teatavatel eelneva ööga seotud põhjustel nagu see, et oli ainus öö geeniku ja keskaaegse silmarõõmuga pidutsemiseks ja uneaega oleks proovi mineku puhul päris väheks jäänud.
rongkäiku me silluga ei läinud, hoopis olid juba varem valmis ostetud piletid kinno jääaeg 3 vaatama. see oli 3D, mis tähendas, et pidi need totakad prillid ette panema. muidu poleks eriti hullu olndki, a mul on ju oma prillid ka ja kui kahed raamid mu vaest nina muljusid, siis ikka päris valutama ajas lõpuks. pealegi väsitas see 3D silmi kuidagi rohkem kui tavaline kino. a film ise oli täitsa esimese jääaja vaimus. shreki vastu muidugi ei saa.
kinost väljudes selgus, et riinid pole veel liikuma hakanudki, rivistuvad jätkuvalt kaarli kiriku juures. oh õudust. tegime siis nii, et ootasime kannatlikult, kuni riinid kinoni jõudsid (ja selleks ajaks väsitas see rongkäigu lärm nii ära, et oleks tahtnud otse jooksu pista sealt) ja ma rottisin meile lõunaks talongid. siis sõitsime kuskilt eka eest bussiga lasnamäele (hea tühi buss oli), sealt jalgsi lauluväljakule ja kohale jõudsime ikka enne kui rongkäiguga jõudnud oleks. sõime kõhud täis ja ma ei teagi, rongkäiku me igatahes ei vaadand. seisime vist niisama wc-järjekorras või midagi.
valikkooride kontsert oli tore, kuigi noh, oleks rongkäik õigeaegselt lõppend, oleks ilmselt suuremast osast vihmast ka pääsend. sellegipoolest, valiksegakoorid laulsid kaks mu selle peo lemmiklaulu: mart saare seatud 'sii om leelo liinast tuudu' ja cyrillus kreegi 'oles mo heli ennitses'. ja kes virisevad, et liiga elitaarne kava oli, siis no halloo, 'kuku sa kägu'??? vingupunnid. kuigi tõesti, keset vihmasadu arvo pärdi 'credot' kuulata oli ikka sürr mis sürr. nagu andrei hvostov kirjutab jaanipäevast, mil vihmavalingute kiuste peab vorsti grillima, nii ka laulupeol, kus vihma ja külma käes hambad ristis on vaja muusikast ja koos olemisest elamus kätte saada.
igatahes, soovin tervitada kaht vaprat neidu meist paar rida eespool, kes vankumatu kindlusega eesti lippu lehvitasid, endal vihmavesi mööda kätt keebi alla voolamas. hullud peast, aga toredad hullud, loodan, et haigust külge ei saand sealt.
ah jaa, valikühendkoori laulma ma ei jõudnudki, magasin kuidagi rivistuse maha. hea uimane ikka.
kõige toredam ja uskumatum ja ootamatum oli keset seda vihmasadu saada urvelt sõnum: 'Busson oru väravas.' ja oligi - üks tavaline roheline tallinna linnasiseseid liine sõitev lõõtsaga buss. võttis peale meie koolis ööbijad ja ei põlanud ära ka teisi, kes küüti küsida taipasid. kesklinna ikka said sõita vähemalt.
ja nagu sellest pikast päevast oleks vähe olnud - natuke koolis tankinud ja hinge tõmmanud, otsustasime minna järgmisele peole. kõrtsus seiklusjutte maalt ja merelt mängis selline seltskond nagu audru jõelaevanduse punt. ja see oli ülikõva pidu! tegelt juba koht ise oli peo pidamiseks täiesti ideaalne, sees kahe korrusega pubi moodi koht, millel siseõued enne ja pärast maja. või noh, kuidas seda nüüd seletadagi. ühe sõnaga, sai olla nii sees kui väljas. ja tantsupõrand oli rohkem kui täis, see oli lausa rahvast paksult täis topitud, nii et tantsimise asemel tegeleti rohkem üksteise nügimisega, mis oli ka jube vahva. bänd oli kõige õigem, mis parasjagu olla oleks võinud, kohe võttis jala tatsuma. ja inimesed kõik olid rõõmsad ja sõbralikud. ja liiga purjus inimesi ei paistnud, mis on ka oluline ära märkida. täiega niiiiiii kõva pidu oli, täisküte!
pärast peo lõppu oli meist kümnest pooltel tahtmine kooli magama minna ja pooled oleks edasi nt levikasse läind. ega muidugi ei teanud ka, kas levikas sellisel kellaajal enam midagi toimub või mitte. paari näljase eestvedamisel läksime siis hoopis stockmanni taha mingisse kebabiputkasse sööki jahtima. vaene tädi, kes seal töötas, rääkis, et on eelmise päeva hommikust järjest ainult müünud ja müünud ja müüs meile oma viimase kebabi ja ütles, et rohkem liha tal pole, on ainult tšeburekki ja burksi. need läksid ka loosi. ainult et pärast söömist oli pea kõigil edasine pidutsemise lust kadunud, juba tahtsime ainult magada. siis sõitsimegi kooli.
kooli wc-s tabas meid ebameeldiv üllatus, mida esimesena kohale jõudnu kirjeldas kui et 'siin on kellelgi midagi väga paha juhtunud'. kõik oli verd täis - kahe ruumi põrandad, kolm kraanikaussi, peegel, seinad... see nägi välja nagu oleks seal olnud mingi seatapp. või noh, ninaverejooks oli tegelt mu esimene arvamus, mis hiljem ka kinnitus. igatahes, et riinid on ilusasse, remonditud, mugavasse, sõbralike söögitädidega heleni kooli korduvalt saanud sellepärast, et kool on pärast meid olnud hästi hoitud ja pärast esimest aastat kooli juhtkond eraldi palus samasid inimesi sinna ööbima, siis ei tahtnud tegelt ju sellist plekki enda renomeele. nii ma õngitsesin koristaja kapist vajalikud tarvikud ja lõin selle wc läikima nagu poleks seal kunagi midagi juhtunud. ja sain kell kuus magama.
pühapäev, 5. juuli hommikupool oli meil tõesti vaba ja saime magada nii kaua kui vähegi tahtmist oli. selgus, et eriti nagu polndki, sest enne kahtteist olid juba kõik üleval. sõime rahus, pakkisime, koristasime toad ja jõudsime marisega lauluväljakule parasjagu selleks ajaks, kui meeskoorid laulma hakkasid. maris kangesti tahtis kuulda nende 'kuldrannakest', mis minule erilist muljet küll ei jätnud. mingi uimane laul.
igatahes oli see täiesti õige laulupidu kohe lauluväljakule jõudmisest peale. nii palju rahvast ja melu! (hiljem selgus küll, et rahvast oli kohe kohutavalt palju, hirmus palju, hiiglama palju, antsu läks alt tuletorni juurest üles väravate juurde 45 minutit). päris hästi võimendatud, erinevalt mõnest varasemast aastast, kus ikka päris jubedaid asju on kuulda saanud. ühendkoorides laulsin koos miss presidendi ja raketiga, kes mõlemad mu väga kallid sõbrannad ja nendega oli nii tore kõrvuti seista ja toimuvat imetleda.
noorte laulupeod meeldivad mulle rohkem, siis on küll igasuguseid viplalasid kordades rohkem, aga see-eest ei ole kurjasid tädisid ja laval tina panevaid onusid. üldlaulupeod on ikka täielik loomaaed. tänavu ei õnnestunud kellegi päris u-duuris tegutseva geeniuse kõrvale laulma sattuda, kuigi ühel puhul keegi väga ilusa selge ja kõva häälega sopran laulis kogu aeg nii veerand tooni kõrgemalt. ja keegi valikkooride bass äärmiselt kõva häälega laulis sedasi kaussidega, kõik noodid võttis jõnksuga, nii suure jõnksuga, et me tahtmatult naerma pidime ja laulda ei saanud. kurjasid tädisid oli see-eest rohkem kui vaja. kurjad tädid, kes riidlesid, kui omavahel juttu ajada, kurjad tädid, kes ei olnud nõus rivistumise ajal liikuma, sest 'meie oleme valikkooride sopranid ja siia kohta teistel nagunii asja ei ole' või 'minge te meist mööda, meil on siin nii head kohad' või tädid, kes kuhugi jõudes kohe maha istuvad ja jube palju ruumi võtavad, kui samal ajal on teistel ka vaja lavale ennast mahutada. nagu oleks laulupeole istuma tulnd. muidugi peab sellistest pisiasjadest suurem olema, aga lihtsalt need on sellised asjad, mida noorte peol saja aastaga ka ei juhtu. purjus onusid oli ka. isegi tegelt kontserdi ajal laval pudelist veini joovaid naisi oli. loomaaed, ma ütlen, loomaaed :D
tegelt ikka kõik laulupeod on täiesti erinevad. üksvahe oli hullult popp mingeid õhupalle kogu aeg õhku lasta, mis minu arust oli ilgelt nõme, sest pärast ju need katki läind õhupallid vedelevad maas, oma praht tuleb ikka prügikasti panna, mitte õhku lasta. tänavu olid selle asemel hoopis eesti lipud, mis on palju kenam. tegelt märkamisajal oli lippusid veel rohkem, aga see selleks.
tänavu oli hästi-hästi palju igast erinevaid ilusaid ja huvitavaid rahvalike motiivide töötlusi ja kasutamist riietuses. mu kõige-kõige lemmikumad, mida nähes mul esimesel korral lihtsalt suu lahti jäi ja mis totaalselt kadedaks tegid, olid ühed rahvariide seelikutest tehtud kleidid, tapvalt stiilsed ja ilusad, ma küll paremat pilti ei leidnud kui see, mille häbitult orksist rottisin.
siis veel olid muidugi need lained, mis, nagu hiljem juutjuubi videosid vaadates selgus, olid lavalt palju võimsamad vaadata kui publiku hulgast. lavalt ikka maitea, ma olin seal üleval pool ka, kõik oli näha, lihtsalt võimas. tüdruk mu ees täiesti nuttis. president tegi ka lainet. ja see, kui kõik rahvas koos skandeeris 'eesti eesti eesti' oli ka midagi täiesti erilist.
ja see, et alkoholi jaoks oli kindel restricted area oli nii õige kui veel õige olla saab. kuidas küll varem keegi selle peale ei tulnud?
ja inimesi oli nii palju, et pooled tuttavad jäid nägemata. isegi nelkarit ei näind ju. aga mis siis, ma olen kindel, et nad olid kõik kohal. meie perest küll kõik käisid, mitte just üheaegselt, aga ikkagi. vanaisa vist käis viimast korda laulmas, nende kooris on kõik juba nii vanad, et nad otsustasid järgmisest hooajast lahku minna.
mida ma veel mõtlesin, kindlasti oleks võind ühendkooride kavas olla seesama 'tuulevaiksel ööl', see oleks nii ilusti tantsupeo ja laulupeo kokku sidunud. ilmapuu noorte peol oli ju see 'puu on puude kõrgune', kus tantsijad kõikides vahekäikudes olid ja vahepeal käed üles tõstsid ja keerutasid ja see oli nii ilus ja efektne.
ehk siis - kuidas kirjeldada kirjeldamatut? ei saagi. võib teha pika jutu sellest, mis oli, aga see ikkagi ei võta kokku seda kõike emotsioonidetulva ja elamusi ja asju.
see oli juba mõni aeg tagasi, kui ma endale käimiseks kepid ostsin ja nüüd juba päris mitu korda olen marisega või empsiga või üksi käinud kepikõndi tegemas. see on jumala mõnus. iseenda motiveerimine on tegelt muidugi jõle raske, heal juhul hakkab selg valutama või jääb kael kangeks ja see sunnib nelja seina vahelt välja. vahepeal aga... tõesti raske. pealegi, vbla on see minu paranoia, aga ilmselt siiski mitte, päris palju inimesed lihtsalt vahivad ja pööravad ebaadekvaatset tähelepanu - lehvitavad autost, lasevad signaali, üks kord üks jalgrattur midagi rääkis (mul olid klapid peas ja öeldu täpsem sisu jäi tabamata).
siis ma mõtlengi igast erinevaid motivatsiooninippe välja. eile näiteks tuli mulle meelde, et eesti arstieetika koodeks paneb mulle kui arstile kohustuse ennast vormis hoida:
Arst peab säilitama ja edendama oma füüsilist ja vaimset tervist ning hoiduma tegevusest, mis võib kahandada tema võimet osutada oma oskustele vastavat abi.
ja veel,
Arst peab igakülgselt kaasa aitama rahva tervise tugevdamisele, selle hulgas ka ennetuse ja tervisedenduse arendamisele ja vastavate teadmiste levitamisele
nii et tegelt ma iga kord mõtlen, kui palju nüüd võis olla neid patsiente, kes mu ära tunda võisid ja ehk eeskuju võtaksid. haha.
ja ikkagi on iga kord selline endaga maadlemine enne välja jõudmist. isegi kui kepid koju jätta ja niisama jalutama minna. mulle nagunii üldse ei meeldi väljas käia, kui saaks, ma ainult elaksin toas ja netis ja mitte midagi muud ei teeks.
no ja siis ma muidugi veel mõtlen, et kuidas küll saaks teha nii, et kehaline kasvatus koolis, mis tegelt võiks olla päris hea rahvatervise seisukohast, et aitab kujundada harjumusi ja nii, kuidas see küll saab nii untsu kukkunud olla. keskkooli lõpetades ei leidunud vist minust õnnelikumat inimest, kui ma rohkem kunagi enam ei pidanud kehalisse minema. koolist olen saanud kaasa paanilise hirmu palli ees, kindla veendumuse, et ma enam elus kordagi joosta ei kavatse (kui siis ainult tornaado ähvardusel ehk) ja alanduse igasuguste normide täitmise osas. rääkimata sellest, kui meeskondlikes mängudes alati viimasena valiti. lihtsalt täiesti traumeeriv kogemus kaksteist aastat järjest. ainus tund, mida ma kõikides kooliastmetes püsivalt kartsin.
ja siis on veel see teine asi, mis väga teravalt silma torkab, kui marisega rapla vahel jalutame. rahvas on ju rikas, eksole, igal neljandal lastega perel on hoovi peal batuut, mõnel veel bassein ja liuväli ja kiiged ja igast muud kola. batuudid igatahes on raplas väga popid. ja kogu nähtud suuremate ja väiksemate hüppamiskohtade lasu kohta oleme korralike piiretega eksemplare märganud täpselt kaks tükki. kaks! üks piireteta batuut oli veel paigutatud ainult poole meetri kaugusele traataiast, posti juures. et kui tasakaal kaotada, võib end vabalt vastu aiaposti sandiks kukkuda. tõesti, ma mõtlen, see pole nii, et vanemate patud nuheldakse laste kaela, see on hoopis vanemate rumalus ja hoolimatus, mille lapsed enda kaela saavad. seda, et batuudivigastustega lapsed meie juures vastuvõtul ja traumapunktis käivad, ma parem ei räägigi.
jaanilaupäeva veetsin vanaema-vanaisa suvilas, kus oli meie pere ilma põnni ja antsuta ning onu pere, kokku üksteist inimest. praktiliselt terve päeva grillisime ja vaaritasime, hästi suure tüki lammast ja siis veel ühe suure mingi veise kaela. vahepeal kui pugimisest kõrini sai, jalutasime mõned kilomeetrid mereni ja siis jälle tagasi. mingit sõnajalaõit, jaaniussikesi ega tulevast unes ilmumas ei näinud. see-eest mängisime aliast (sai palju naerda) ja psühholoogi (päris kähku läks). ja saun oli. kui kell kaks magama läksime, hakkas juba valgeks minema. järgmise päeva hommikusöök oli õues ja kestis mitu tundi.
nüüd olen päiksest täiesti põlenud, randid igal pool, sellest tuleb üks paras joodikupäevitus. vähemalt taipasin õigel ajal päikesekreemi näkku panna, sedasi ei paistnud päikesepõletus töö juures eriti välja.
päris jaanipäeva õhtul grillisime teise vanaisa aiamaal, seal oli pool meie perest ja tädi pere. grillisime kana ja kala, viimane oli küll metsikult hea. tädi pere tuli hiljuti kreetalt, degusteerisime seega ouzot ja kohalikke veine ja vürtsikaid oliive. ja kahte siili nägime. siilid on nii armsad!
marisega käisime ka üks päev grillimas, pugisime liha nii palju, et järgmise hommikuni oli nagu telliskivi kõhus. liha on ikka niiiiii hea! pärast veel läksime jõe äärde promenaadile parte toitma. nad olid päris julged, vingemad isased tulid lausa paarikümne sentimeetri kaugusele. pardid on ka nii nunnud, osadel olid veel pojad ka. ühed pojad olid nagu väiksed karvased pallikesed ja teised pojad olid suuremad, umbes nagu haki suurused.
ja pärast veel ühe pihlaka otsas mingi lind täiest jõust röökis, maris ütles, et see on pasknäär. ma ei tea, tädi s-i juures linnuvaatlust tehes ma vist sellist lindu küll ei näind. igatahes lasi see lind ennast täiega vahtida ja pildistada. sain oma telefonile uue desktopi pildi:
vot selline maaelu siis. a tallinnas pidavat ka jänesed mööda linna ringi laskma, nii et igal pool üks floora ja fauna möllab.
põnn on nüüd ka suur, eile lõpetas keskkooli. tegi eksamid eeskujulikult, kõige väiksem skoor oli 68. nüüd et jääb üle ainult kahetseda, et ta oma mõistust sessi ajal rohkem ei teritanud - ainult lebotas voodis ja vahtis arvutist filme ja netist simpsoneid. kui oleks õppind, siis äkki oleks kõik üle 80 teind. ei tegelt, siis oleks see minust parem ja see oleks küll ebaõigelane :D
vaikne vend tegi ka eksameid, kirjandi ja matemaatika, kusjuures parandas mõlemat tulemust. tal on mingile ttü asjale silm peale pandud, nüüd vist lävendiga saab sinna sisse küll.
nii et väikseid lapsi meie peres enam pole. ongi huvitavam.
eilset lõpuaktust ma täies mahus vahtida ei viitsind, jälgisin lihtsalt, et kõik laulmised ja kellade ansambli ära näeks. vahepeal käisin poest kommi ostmas. igahtes, kaht kõnet kuulsin ka. põnni klassijuhataja, minust mõned aastad vanem kutt rääkis, et tema sai just mõned nädalad tagasi isaks ja kui keegi plaanib lapsevanemaks saada, siis ärgu kõhelgu. ei mingit 'nüüd lendate üle pesa ääre laia maailma uudistama' kräppi. lapsevanemate esindaja ütles, et meid (eestlasi) on nii vähe, peaks ikka tegema igasse peresse neli põnni. haah! teisi kõnesid ma küll ei kuulnud, aga nende kahe põhjal oli küll selline temaatiline aktus. ah jaa, lõpetajad ise ütlesid, et nemad teavad peale tulumaksu ja sotsiaalmaksu veel altkäemaksu, kättemaksu ja järelmaksu. päris targad :D
nüüd olen eile öösel viis ja täna päeval kaksteist tundi mänginud theme hospitali. ma tean jah, et kõik normaalsed inimesed mängisid seda umbes neljateistkümneselt, a selles eas mina tegelesin ikka väga tõsiste asjadega. nüüd siis on vist paras iga arutult ja ohjeldamatult arvutimänge mängida. õigemini, arvutimängu. teistest mängudest hoian targu eemale, teades oma kalduvust kiiresti sõltuvusse sattuda. ja see on ka põhjus, miks theme hospital ainult vaikse venna arvutis on ja mitte minu. kui pole kättesaadav, siis ikka ei mängi ju :D
+(3).jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
