pesakond

viimase nädala olen veetnud vanade kirikuraamatute seltsis. sain akadeemilisest raamatukogust sellise raamatu nagu "masingite suguvõsa", trükitud aastal 1907, mis räägib sellest suurest suguvõsast, kus on õ-tähe otto wilhelm masing ja hunnik igasuguseid tähtsaid mehi, köstreid ja professoreid ja mõisavalitsejaid. tagusin kogu selle pesakonna genisse üles ja oma pettumuseks sain teada, et meie pere pole ikkagi selle õ-tähe mehega suguluses. deem.

samas ikka, päris uskumatu töö on see sugupuu koostaja ära teinud, mul läks ainuüksi olemasolevate andmete üles panemisega terve nädal. kui kaua pidi siis see raamatu kokku panemine aega võtma, kui on olemas kõigi surma- ja sünnidaatumid, abiellumise järjekorrad ja kuupäevad, lisaks veel tähtsamate inimeste eluloo kohta lühikesed jutukesed. kõik need andmed on ju kirikuraamatutes tuhnimisega teada saadud - ja ma tean omast käest, et see pole sugugi lõbus ega lihtne töö. isegi mitte siis, kui seda saab kodus diivanil lebotades teha, musa kõlarites ja msn all tiksumas.

ja siis ma sain perekonnaajaloo foorumist aru, et geni pole üldse popp keskkond. ma ei tea, mulle küll meeldib. ainult lapsendamise kohta pole neil seal väga head lahendust.

üks mees küsis, et miks ma seda teen. ei osanud muud vastata, kui et igaühel peab mingi lollakas hobi olema, küllap see siis on minu oma.