karamazovite etendus on üks manipuleerivamaid tükke, mida ma üldse mäletan. esiteks kividega loopimise stseen. ma eeldasin, et tõenäoliselt mitte ühtegi kivi ei lenda. nagu kui loll saab publik olla, kui neile loobitakse paberist ja teibist palle ja öeldakse veel sinna juurde, et "jagame siis kivid ka laiali". kes ise on puhas, visaku esimene kivi, eksole. ma eksisin sügavalt. see kivirahe oli TÄIESTI šokeeriv. nähtavasti pole aastaid netikommentaaride lugemist veel midagi õpetanud.
teises vaatuses võetakse analoogne situatsioon ja mängitakse puust ja punasest ette. ma mõtlen seda sõjaväe lugu, kus meestel kästakse teha igasuguseid asju ja pärast öeldakse, et väärikas mees ikka ei tee iga lollust, mida teha kästakse. kui juba selline asi välja öeldakse, siis võiks juba kohale jõuda ju.
kolmandas vaatuses aga võetakse juba alguses publikult võimalus midagi muuta. toimuvad näilised valimised, aga valimiste tulemused otsustab fortuuna (kellega veel lavastaja tegelikult otsustamise ajal midagi sahkerdab). publik on lihtsalt marionetid lavastaja käes.
ooo, ja kõik mängisid mingeid pille, see oli väga äge. neil vist muidugi oli kohustus seda õppida. eriti super oli tsikk trompetiga, vist loore martma. jalad nii pikad kui eiffeli tornid ja ülimusikaalne. või noh, mailit ja marit ma juba teadsin.
kõigest hoolimata, kui nüüd aus olla, siis ma olen küll profaan ja kõik, aga minu arust oleks võind vabalt teise ja kolmanda vaatuse ära amputeerida. esimene vaatus ütles kõik ära. oli punk, oli energia, oli manipulatsioon, olid helged hetked. aga see on minu arvamus, kaaslased polnud nõus.
oh ja ma ei saa aru, kas peab alati muusika kuni taluvuspiirini kõvaks keerama? mul on selline peavalu nüüd.
aga üldiselt, kellele meeldib avangard ja noored ja igast kehaavast purskav energia, siis julgen soovitada.
2 days ago
0 comments:
Post a Comment